Test on eelkõige mõeldud spetsialistidele, kes oma töö tõttu võivad ohvritega kokku puutuda – politseinikele, arstidele, sotsiaaltöötajatele ja juristidele. Test sobib ka kõigile teistele enesekontrolliks või ka lihtsalt sotsiaalse intelligentsuse tõstmiseks.
Vasta 16 küsimusele, valides vastavalt oma tõekspidamistele kõige õigem vastus.
Tulemusena saad hinnangu, kuivõrd langevad kokku sinu arusaamad kehtivate arenenud ühiskonna moraali- ja käitumisnormidega ja milline on sinu empaatiavõime ning teadmised pere- ja naistevastasest vägivallast. Vastavalt tulemusele saad soovitusi enesetäiendamiseks või õnnitluse, et võid enda üle uhkust tunda ning oma teadmisi teistelegi jagada.
I TÜÜP
Sul on suuri raskusi pere- ja naistevastasest vägivallast arusaamisega. Sulle tundub, et sageli on ohvrid ise süüdi ja oma rumalusega vägivaldse kohtlemise ära teeninud. Leiad, et naisel/ohvril on kõik võimalused vägivalda ära hoida või ennetada ja ise vägivaldse mehe juurest lahkuda. Pooldad karistamise asemel pigem poolte lepitamist. Uuringud näitavad aga, et kuna vägivald on kuritegu, siis peab kuriteole järgnema karistus. Muidu pole võimalik vägivallale piiri panna. Lepitamine on perevägivalla kuritegude puhul ohvri suhtes ebaõiglane ja ohustab nii tema kui laste turvalisust.
Praeguse ellusuhtumisga jätaksid sa spetsialistina vägivaldsete suhete klaarimise osapooltele endile. Selline suhtumine on oma aja ära elanud ega aita võrdsete õigustega kodanike ühiskonna arengule kaasa. Tegelikult ei saa naine/ohver vastutada mehe/vägivallatseja tunnete eest, ta ei saa „hea käitumisega“ mehe raevuhoogusid tagasi hoida, samuti pole tema „halb käitumine“ õigustuseks vägivallatseja „karistusaktsioonile“.
Kui töötad spetsialistina politseis, sotsiaaltöötjana või meedikuna ametites, kus sul tuleb perevägivalla ohvritega kokku puutuda, võid hätta jääda, sest selliste vaadetega on raske ohvritele vajalikku abi osutada.
II TÜÜP
Sul on probleeme pere- ja naistevastasest vägivallast arusaamisega. Teema tundub sulle ülevõimendatud ja ebaõiglaselt meeste kahjuks kallutatud. Pigem tunned kaasa vägivallatsejale kui ohvrile. Ohver teeb sinu arvates vigu, mis paratamatult viivad vägivallani. Spetsialistina ei pruugi sa näha vajadust ega ka võimalusi juhtumitesse sekkuda, eriti kui ohver ei soovi kriminaalmenetlust, keeldub kaebuse esitamisest, ei soovi ohvriabi jms. Tegelikult tulekssellises olukorras naist igati julgustada ja veenda abi otsima, selgitada võimalikke ohtusid tema enda või laste elule ja tervisele, püüda suunata ta nõustamisele, varjupaika pöörduma vms.
Naine/ohver ei saa vastutada mehe/vägivallatseja tunnete eest (samuti ei saa laps vastutada lapsevanema raevupursete eest). Sellise suhtumisega võib minna raskeks töötada ametites, milles tuleb vägivalla ohvritega kokku puutuda – sinu hoiakud võivad ohvrile kasu asemel kahju tuua, sest kipud teda süüdistama.
III TÜÜP
Sinu arusaamad pere- ja naistevastasest vägivallast vastavad tänapäeva ühiskonna arengutasemele: . Mõnedel juhtudel on sul raskusi ohvrite mõistmisega, sest sinu arusaama järgi on lähisuhtevägivallas kaks osapoolt ja ohvrid on mõlemad – ka vägivallatseja, eelistades nõustajana soovitada pigem siiski lepitusprotsessi ja kui lepitamine ei anna tulemusi, siis kaalud süüdlase karistamist. Kuigi usud, et süüdi on vägivallatseja, arvad, et abielunaise kohus on perekond koos hoida ning olla lojaalne ka vägivallatevale „perepeale“.
Spetsialistina pead ohvrite abistamist oluliseks, usaldad ohvri juttu ja asud kohe tema poolele ning oskad anda kvaliteetset abi.
IV TÜÜP
Sul on küps kaasaegne arusaam pere- ja naistevastasest vägivallast. Mõistad vägivalla põhjuseid, oled empaatiline ohvrite suhtes. Mõistad, et põhjused peituvad eelkõige ühiskonna ülesehituses: perevägivald on meeste ja naiste ebavõrdsete võimusuhete tagajärg. Mõistad, et ka lootusetut peret saab aidata, üritades osapooli nõustamisele kutsuda ja alkoholiravile suunata. Pead spetsialistina ohvri abistamist väga oluliseks ja leiad võimalusi aidata ka siis, kui ohver abist keeldub. Mõistad, et ohver ei lahku vägivaldsest suhtest, sest tal puuduvad selleks võimalused (korter, töökoht jne), tugisüsteem jms.
Pere- ja naistevastasest vägivallast ja naistest kui ohvritest. Kas ka Eestis peaks põhitähelepanu pöörama naistele kui vägivalla ohvritele?
Ei pea seda õigeks. Vägivald on vägivald ja ohver on ohver, ei ole vahet, kas naine või mees. Pigem peaks rohkem tähelepanu pöörama meestele, keda vägivald palju enam ohustab.
Mõningatel juhtudel võib ohvri soo rõhutamine olla õigustatud, näiteks seksuaalvägivalla puhul.
Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata ohvri soole – on palju spetsiifilisi vägivalla liike, mille ohvriteks langevad kas ainult või enamalt jaolt naised, seda just oma soo tõttu. Sealhulgas ka perevägivald.
Kas naine peab kontrollima oma riietust ja käitumist, et mitte sattuda meeste ebasoovitava tähelepanu objektiks?
Väljakutsuv riietus ja käitumine annavad ühemõttelise signaali, et vastassoo lähenemiskatsed on oodatud. Loodus toimib nii, et emane peibutab ja isane ründab.
On kirjutamata seadus, et naine peab oma välimust kontrollima, et mitte sattuda rünnaku ohvriks. Parem karta kui kahetseda.
Inimese riietus on valikuvabaduse küsimus ja tema isikupuutumatust ei tohi keegi häirida.
Teie poole pöördub naine, kes räägib, et ta on langenud vägivalla ohvriks. Milline on teie esimene reaktsioon?
Minu esimene mõte on, millised võiksid olla tema motiivid ja mida ta selle jutuga saavutada üritab. Kas tema eesmärk on mehele millegi eest kätte maksta, midagi välja pressida või on tal mingi psühholoogiline probleem – tähelepanuvajadus, blufib, manipuleerib vms.
Lähtun põhimõttest „usalda, aga kontrolli“. Naise jutt võib ju olla tõde tema vaatepunktist lähtuvalt, kuid see on kõigest ühepoolne versioon juhtunust. Enne, kui sellele tõsisemat tähelepanu pöörata, püüan hankida tema isiku ja käitumise kohta taustainfot.
Usaldan ohvrit täielikult ja asun kohe tema poolele. Tõenäosus, et tegemist on valekaebuse või liialdusega, on statistikast lähtuvalt minimaalne, küll aga on suur oht vägivalla ohvrit eemale peletada ja talle pettumust valmistada.
Mis põhjustab perevägivalda?
Põhjused on sotsiaalset laadi: töötus, vaesus, alkoholism
Põhjused on psühholoogilist laadi. Abielupoolte isiksuseomadused ei sobi: ühelt poolt mees, kes ei suuda oma emotsioone kontrollida, teiselt poolt naine, kes mehe kallal näägutab.
Põhjused peituvad ühiskonna ülesehituses. Perevägivald on meeste ja naiste ebavõrdsete võimusuhete tagajärg
Kes on perevägivalla juhtumites süüdlane pool?
Ohver on ise süüdi, sest ta provotseeris vägivalda oma vale käitumisega. Rünnatav on viinud olukorra nii kaugele, et teine pool ründab. Ohver oleks pidanud kriisiolukorra enne lahendama ja vägivalda ennetama.
Mõlemad on võrdselt süüdi.
Süüdi on vägivallatseja. Mitte keegi teine (pereliikmed, ühiskond, riik jne) vaid ainult tema ise kui täiskasvanud inimene, on oma tegude eest vastutav.
Mis tüüpi naisel on suurem tõenäosus sattuda perevägivalla ohvriks?
Naisel, kes ei oska mehega käituda ega pere eest hoolitseda, kes ajab meest oma pideva näägutamisega närvi, kes käitub ebasobivalt (flirdib võõraste meestega, kutsudes esile armukadedust, jätab kodu ja pere hooletusse, pöörab enam tähelepanu sõbrannadele kui oma abikaasale jms).
Naisel, kellel on probleeme enese kehtestamisega, kes on liiga alandlik ja andestav, kes ei suuda vägivaldset suhet lõpetada ega julge väljastpoolt abi otsida.
Naise „tüübist“ ei sõltu midagi. Meest kui tulevast vägivallatsejat on raske ära tunda: vägivaldse käitumise jooned pole talle otsaette kirjutatud, igaüks võib sellise mehega tutvuda sõltumata oma iseloomust, haridustasemest või ühiskondlikust positsioonist.
Paljudes vägivaldsetes peredes kestab vägivald aastaid. Mõnikord peale vägivalla intsidenti kutsub naine küll politsei, kuid keeldub igasugusest koostööst: ei soovi kriminaalmenetlust (keeldub ütluste andmisest), ei soovi ohvriabi jms, tahab vaid et, mehega vesteldaks ja ta ööseks kainenema viidaks. Kas ja kuidas on võimalik sellises olukorras ohvrit aidata?
Ilmselt naine saab aru, et ta ise on samuti midagi valesti teinud, ning vägivallas osaliselt süüdi. Seetõttu ei soovigi ta koostööd teha.
Selline on tavaline pereelu. Siin ei saagi keegi väljastpoolt aidata. On naise enda valik, kas ta soovib abi saada või mitte.
Sellises olukorras naist tuleks igati julgustada ja veenda abi otsima. Selgitada võimalikke ohtusid tema enda või laste elule ja tervisele, püüda suunata ta nõustamisele, varjupaika pöörduma vms. Edastada info antud pere kohta teistele koostöövõrgustiku osapooltele.
8. Kahjuks esineb Eestis kooselusid, kus alkoholi tarvitavad mõlemad ja sellega kaasneb ka vägivald. Sellistes olukordades on tihti väga keeruline hinnata, kuidas täpselt vägivald alguse sai ja kes alustas. Kannatajaks pooleks jääb üldjuhul siiski naine kui füüsiliselt nõrgem. Samas, isegi kui politsei kutsutakse olukorda lahendama, naine üldjuhul kriminaalmenetlust ei soovi ja tihti on osapooled juba jõudnud ära leppida. Kas selliste perede puhul on üldse võimalik olukorrale mingit lahendust leida?
Selliste pere peale pole mõtet ressurssi raisata, tegemist on lootusetu juhtumiga. Formaalsest lähenemisest piisab – paberid täidetud ja mõlema osapoolega vesteldud.
Alati peab püüdma midagi ära teha – üritada osapooli nõustamisele ja alkoholiravile suunata vms
Kindlasti peaks püüdma seda peret aidata: tuleks alustada kriminaalmenetlust, leida võimalusi alkoholismi raviks, jms
On naisi, kes taluvad aastakümneid oma vägivaldset elukaaslast. Miks ohver ei lahku vägivaldsest suhtest?
Kui ohver on nõus aastakümneid vägivalda taluma, siis ilmselt on tal mingi tagamõte, näiteks lahutuse korral mehe käest võimalikult palju hüvesid välja pressida.
Abielunaise kohus ongi „nii heas kui halvas“ oma mehele lojaalseks jääda. Õige abielunaine peab lähtuma põhimõttest, et „musta pesu kodust välja ei kanta“. Abielunaine peab olema oma mehele igas olukorras toeks ja aitama tal saavutada muutust paremuse poole, ükskõik kui pikk see protsess ka ei oleks.
Ohver ei lahku, sest tal puuduvad selleks võimalused (korter, töökoht jne), tugisüsteem jms. Ta on küll abi otsinud, kuid pole seni abi saanud (politsei, ohvriabi, turvakodu, sotsiaalosakond jt.)
Perevägivalla puhul rakendatakse kahte peamist õigusregulatsiooni: lepitavat ja karistavat. Lepitamise eesmärgiks on hoida peret koos, pakkudes samal ajal erinevaid tugiteenuseid: psühholoogiline nõustamine, viharavi jms. Karistamise eesmärgiks on lõpetada vägivallatsükkel, eraldada üksteisest vägivallatseja ja ohver, panna vägivallatseja oma tegude eest vastutama. Kumba regulatsiooni pooldate?
Pooldan lepitamist. Vägivallatsejate karistamine on ebaõiglane, sest perevägivallas ei tea kunagi, kes on rohkem süüdi, naine või mees. Vägivallatsejad on tihti ka ise ohvrid, sest nende abikaasad/elukaaslased jt võivad neid traumeerida, endast välja viia, mille tagajärjel nad sageli käituvadki vägivaldselt.
Esmalt võiks rakendada pehmemaid lahendusi nagu lepitamine, nõustamine jms., et anda vägivallatsejale ja ohvrile võimalus juhtunu üle järele mõelda ja oma käitumist muuta. Kui lepitamine ei anna tulemusi, võiks süüdlase karistamist kaaluda.
Pooldan karistamist. Vägivald on kuritegu ja kuriteole peab järgnema karistus. Muidu pole võimalik vägivallale piiri panna. Lepitamine on perevägivalla kuritegude puhul ohvri suhtes ebaõiglane ja ohustab nii tema kui laste turvalisust.
Kas on võimalik normaliseerida suhteid peres, kus vägivald on tavapärane? Kas naisel on võimalik oma käitumist muutes mehe vägivalda vältida või meest ümber kasvatada?
Kuna ohver tavaliselt ise tingib oma näägutamise või vale käitumisega partneri vägivaldse reaktsiooni, siis kindlasti saab naine ennast muutes muuta ka meest. Kui vägivallatsejat enam ei provotseerita, lõppeb ka vägivald.
See on võimalik - tingimusel, et mõlemad muudavad oma käitumist. Kui nii mees kui naine on muutumise vajalikkusest aru saanud, siis käitumisteraapias on võimalik neile õpetada uusi käitumismustreid ja suhtlemiskultuuri.
Vägivaldsus on vägivallatseja enese, mitte kellegi teise probleem. Muutumiseks peab ta esmalt oma probleemi tunnistama, soovima muutust ja teraapiast abi otsima. Inimese väljakujunenud käitumise muutumine on pikaajaline protsess, vajab professionaalide abi ja võib anda ka tagasilööke. Sõltumata vägivallatseja teraapiast tuleb ohvrile tagada kohene turvalisus, mitte panna teda aastateks ootele, kas teraapia ka tulemusi annab.
Kuidas hinnata naistele soodsate tingimuste loomist vägivaldsete meestega suhtlemiseks – näiteks soovitada kirjavahetust vangidega? Kas seda tuleks pigem toetada või püüda takistada?
Kuna vang on tavaliselt üksi jäetud, siis tuleb soodustada sidemete loomist „välisilmaga“, sest sellised sidemed toetavad allilmast võõrdumist. Armastaval naisel on võimalik mehele paremat keskkonda pakkudes ta ümber kasvatada.
See on iga täiskasvanud naise isiklik asi, kellega ta kirjutab või suhteid loob. Riik ega ametkonnad ei peaks inimeste eraellu sekkuma – ei toetama ega ka takistama selliseid suhteid.
Olukorda, kus naisi ärgitatakse vangidega suhtlema, ilma, et neile selgitatakse võimalikke ohtusid, võib hinnata kui potentsiaalset ohvrite tootmise mudelit.
Kas abielusisest vägivaldset seksuaalvahekorda võib käsitleda vägistamisena?
Seksuaalvahekord oma abikaasaga on iga naise abielukohustus. Mehel on õigus nõuda, et tema abielulised vajadused saaksid rahuldatud. Naiste „ei“ tähendab enamasti „jaa“, vastu hakkamine on osa eelmängust. Naistele meeldib, kui neid jõuga võetakse.
Vägistamine on see ainult juhul, kui seksuaalvahekorraga kaasneb raske või üliraske kehavigastuse tekitamine.
Abielus naine ei ole oma mehe omand. Naisel on ka pärast abiellumist õigus oma soove ja tahet väljendada, tal õigus öelda „ei“ ka oma abikaasale, kes peab oma partneri tahteavaldust aktsepteerima.
Tüüpiline vägistamisjuhtum on selline, kui tuttav noormees kasutab ära tüdruku alkoholijoovet. Kumb osapool on sellisel puhul juhtunus rohkem süüdi?
Süüdi on tüdruk, kes ennast purju jõi. Kindlasti flirtis ta purjus peaga meestega ja võis mõjuda provotseerivalt.
Mõlemad on võrdselt süüdi.
Vägistamisjuhtumites on süüdi ainuüksi teo toimepanija. Antud juhtumi puhul on raskendavaks asjaoluks, et noormees kasutas ära tüdruku abitut seisundit.
Mida tuleks ette võtta teismeliste poistega, kes kasutavad tüdrukute suhtes kergemat seksuaalvägivalda või hirmutavad seksuaalse vägivallaga?
Tüdrukud mõtlevad selliseid süüdistusi välja, et poistele kätte maksta, et poiste üle domineerida ja oma naiselikkust maksma panna.
See on noorte omavaheline asi, seksuaalse küpsemise loomulik protsess. Ei maksa iga väiksema vahejuhtumi korral kohe sääsest elevanti teha.
Selliseid juhtumeid ei saa jätta tähelepanuta, poisse tuleb karistada täie rangusega, andes selge signaali, et ühiskond ei tolereeri naistevastast vägivalda.
Mis põhjustab naiste agressiivsuse kasvu tänapäeval?
Tüdrukuid kasvatatakse valesti. Neile ei õpetata enam, milline on naiselik käitumine, et korralik naine peab ennast ja oma käitumist alati kontrollima ja ennast vaos hoidma.
Naiste agressiivsuse kasvu on tinginud vajadus end meeste vägivalla eest kaitsta.
Uurimused näitavad, et sisemine agressioon on ühesugune mõlema soo puhul. Seega on naiste madalam vägivaldsus õpitud. Tüdrukuid on väiksest peale kasvatatud nii, et agressiivne käitumine ei sobi naisele. Naiste agressiivsuse kasv on vabanemine soorolli painest, mille kohaselt õige naine on leebe ja abitu.
